Investor Toomas: Paksu Poissi ei peaks kartma

Vaatamata Põhja-Korea arvukatele sõjaväelistele demonstratsioonidele ja tuumasõjaga ähvardamisele, pole aastakümnete jooksul tegelikult midagi tõsisemat juhtunud. 

Viimase rohkem kui 60 aasta jooksul on Põhja-Koread juhitud nagu perefirmat. Selle juhtimine on pärast Korea kodusõda 1950ndate alguses edasi kandunud isalt pojale ja pojapojale. Väliseksperdid pole täielikult aru saanud, kas tegemist on sotsialistliku või fašistliku riigiga. Põhja-Korea ise nimetab enda valitsusdoktriini jucheks või kimilsungismiks, mis on tuletatud marksismi, leninismi ja Põhja-Korea esimese juhi Kim Il-Sungi õpetuste järgi.

Läbikukkunud maailmavaade

Põhja-Korea elab välismaailmast isolatsioonis ja selle majandus on aastaid stagneerunud. Näljahäda, elektri puudumine, sadade tuhandete inimestega täidetud vangilaagrid on need, mis diktatuuririiki iseloomustavad. Valitsevale eliidile näib see meeldivat ning tavaelanikud ei tea, et nende elu halb on, kuna suletud riigis elades puudub võrdlus teiste maadega. Ajuloputuse tõttu on põhjakoeralastele jäetud mulje, nagu oleks igal pool mujal hoopis halvem.

Mitu eksperti on öelnud, et režiim ei saaks endale lubada ei demokraatiat, vabaturumajandust, kodusõda ega ka sõda mõne muu riigiga, sest siis tõugataks Paks Poiss koos oma kindralite armeega troonilt. Valede võrgustik, rahva ja maa ärakurnamine on kukutanud Põhja-Korea elatustaseme maailma üheks madalamaks. Ja ometi elab seal umbes 20 miljonit inimest, kelle elu näeb välja justkui mõnes halvas zombi-filmis.

Lõuna-Korea finantsturud jäid pärast vesinikupommi katsetust rahulikuks, kuna vabaturumajanduse ja demokraatia najal tippliigasse jõudnud riik on juba harjunud naabri provokatsioonidega. 

Põhja-Korea režiim pole mitte midagi muud kui üks tobe teatrietendus. Paks Poiss üritab läänemaailmale jätta muljet, justkui oleks tegemist tugeva sõjalise riigiga. Sama kuvand on loodud ka oma rahvale. Ometi on see kõik miraaž ning investorid ei peaks sellisest etendusest laskma end mõjutada.